Õppemeetodite liigitamine

1) Tavameetodite süsteemis on määratletavad üksnes õpetaja ja õpilaste tegevuste väliste tunnuste kaudu ja neid liigitatakse teadmiste allika ehk info edastamise viisi järgi (jutustus, vestlus, praktiline tegevus jne) (Mahmutov 1981: 112-113):

• Sõnalised meetodid (jutustus, loeng, vestlus, raamatulugemine, küsimused-vastused jne) Õppijad omandavad teadmisi õpetaja sõna vahendusel. Õpetaja annab edasi õppeinfot ja suunab selle omandamist.
• Näitlikud meetodid st meelelisele tajule tuginevad (demonstratsioon, illustratsioon, ekskursioon, piltide, tabelite, filmide näitamine). Õppetöö näitlikustamisel kasutatakse erinevaid näitlikke õppevahendeid.
• Audiovisuaalsed meetodid (sõnaliste ja näitlike meetodite ühendamine)

Praktilised meetodid (harjutused, katsetamine, laboratoorsed tööd jne). Kirjalik harjutamine, katsetamine jms  

2) Üldmeetodite süsteem. Õppemeetodite tunnetusliku olemuse avamisele hakkasid 1970-ndate aastate keskel tähelepanu pöörama I. Lerner ja M. Skatkin, kes on liigitanud meetodid järgnevalt - nn „didaktiliste meetodite süsteem" (Mahmutov 1989: 113):

• Illustreeritud seletuse meetod (ehk info-reproduktiivne)
• Reproduktiivne meetod
• Probleemesituse meetod
• Osalise otsingu meetod ehk heuristiline meetod
• Uurimismeetod

Probleemõppe üldmeetodid peegeldavad õpetaja erisugust tegevust, õpetaja kas esitab ja seletab uut materjali, laseb õpilastel iseseisvalt õppida või leiab võimalusi nende mõlema liigi ühendamiseks. Üldmeetodite hierarhia põhineb õpetaja kahe põhiülesande (Mahmutov 1981: 119):

• uute teadmiste esitamise ja seletamise ning

• iseseisva õppimise korraldamise... erisugusel põimingul.
•  
  Monoloogimeetodi puhul seletab õpetaja ise uusi nähtusi ja fakte, esitab õppijatele probleemselt teaduse valmisjäreldusi. Seejuures püstitab ta ise probleemi ja lahendab ka selle. Seda meetodit on otstarbekas kasutada siis, kui aega on vähe, õppematerjal on keeruline ja õppijatel puuduvad probleemide lahendamise vilumused. Monoloogesitusega ei kasvatata vajalikul määral õpilaste iseseisvat mõtlemist, kuigi nad omandavad teadmisi teadlikult ja aktiivselt ja neid valmistatakse ette tunnetusliku iseseisvuse kõrgemale tasemele jõudmiseks, st selles seisneb selle meetodi väärtus. (Kõverjalg 1995: 16 - 17)
  Arutlusmeetodi puhul toimub õpetaja seletus õpilastele küsimuste esitamise kaudu; õpetaja püüab õppijaid suunata mõtlema, küsimuste kaudu esitatud probleeme lahendama, kuid annab küsimustele tavaliselt ka ise vastuse (Kõverjalg 1995: 17).
  Dialoogimeetodi puhul loob õpetaja probleemsituatsioone ja lahendab neid õppijate abiga, suunates õppijaid probleeme püstitama, oletusi tegema ja neid tõestama (Kõverjalg 1995: 17).
  Heuristilise (otsingulise) õppemeetodi olemus seisneb selles, et uusi seoseid nähtuste vahel, seaduspärasusi jne ei avasta mitte õpetaja koos õppijatega, vaid seda teevad õppijad ise õpetaja suunamisel (Kõverjalg 1995: 17).
  Uurimismeetodi puhul läheneb õppetunnetus struktuurselt teaduslikule tunnetusele (tunnetustegevuslikult kõrgeim vorm). Sel juhul koguvad õppijad ise fakte katsete, vaatluste ja kirjanduse läbitöötamise teel, analüüsivad, kirjeldavad ja seletavad saadud tulemusi ning teevad nendest vajalikke järeldusi. Õppijate arutluse käiku ja järelduste õigsust kontrollib ja hindab õpetaja vestluse või uurimistöö tulemuste suulise või kirjaliku esituse alusel (Kõverjalg 1995: 17)
  Algoritmimeetod - toimingu sooritamise, kindlaks määratud järjekord.
  Peamised tunnused:
  
• Õpetaja tegevuses:
  • õppijate õpitegevuse korraldamine toimingute ettenäitamise või nende sooritamise algoritmi etteandmise alusel;
  • ülesande andmine õppijatele õpitava toimingu sooritamise algoritmi iseseisvaks koostamiseks.

• Õppijate tegevuses:
  • tegutsemine ettenäitamise või etteantud algoritmi järgi;
  • algoritmi (tehnoloogia-, juhendus-, jne kaardi, ülesande lahenduskäigu jne) iseseisev koostamine.

Programmülesannete meetodi puhul antakse õppematerjal õppijatele osade kaupa. Väga oluline on tagasiside.

Peamised tunnused:

• Õpetaja tegevuses: õppematerjali jaotamine sammudeks ning igale "portsionile" kontrollküsimuste ja ülesannete püstitamine õppijate iseseisva tegutsemise ja tagasisideme saamiseks;

• Õppijate tegevuses: tegutsemine etteantud programmi (info→tagasiside→täiendav info→jne) alusel.

 3) Binaarmeetodite süsteem. Õppemeetodite binaarse iseloomu määrab ära nende realiseerimisel erinev iseloom õpetaja tegevusel (õpetamismeetod) ja õppija tegevusel (õpimeetod). Õpetaja tegevus kutsub esile õppija tegevuse. Ja see meetodite süsteem lähtub sellest, et õpilane on õppeprotsessis aktiivne subjekt. (Mahmutov 1981: 114)

Teadustusmeetodi puhul teeb õpetaja õppijatele faktid ja järeldused teatavaks ilma neid piisavalt seletamata, üldistamata ja süstematiseerimata. Jäljendusmeetodi puhul kuulab õppija õpetaja jutustust, vaatleb tema poolt tehtavat ilma seda analüüsimata ja lahti mõtestamata. Seda meetodit kasutatakse kõige enam kordamisel ja vilumuste kujundamisel. (Kõverjalg 1995: 17)

Seletusmeetodi puhul õpetaja üldistab, kirjeldab ja seletab fakte ning nähtusi. Ta avab uute mõistete olemuse sõna ja näitlikkuse ning toimingute ühendamise kaudu. Reproduktiivse ehk taasloova meetodi puhul õppija kuulab, tajub, vaatleb, mõtestab lahti, süstematiseerib, analüüsib jne õpetaja esitatud õpimaterjali. Õppija tegevus on teadlik, uued teadmised seostab ta varem omandatuga, kuid õppija iseseisvuse tase on veel madal. (Kõverjalg 1995: 17)

Juhendusmeetodit kasutatakse õppijate praktilise tegevuse organiseerimisel. Sel juhul juhendab (instrueerib) õpetaja õpilasi mingiks praktiliseks tegevuseks, selgitab, mida on vaja teha, ning näitab, kuidas teha. Praktikameetodi puhul on õppija põhitegevuseks mitmesugused praktilised toimingud: esemete valmistamine, modelleerimine, seadmete reguleerimine ja remontimine, skeemide koostamine. Selle meetodi puhul tuleb pea töö ühendada käte tööga. (Kõverjalg 1995: 17)

Seletus- ja virgutusmeetodi puhul suunab õpetaja oma seletuste ning virgutavate võtetega õppijaid iseseisvatele otsingutele. Ta osalt seletab õppeainet, osalt esitab õpilastele probleemseid tunnetusülesandeid uute teadmiste iseseisvaks avastamiseks. Tegemist on probleemõppe ühe põhimeetodiga. Osalise otsingu meetodi puhul ühendab õppija õpetaja seletuse otsingulise tegevusega. Selle meetodi puhul otsivad õppijad õpetaja antud ülesannetele iseseisvaid lahendusi ja teevad järeldusi. Vajaduse korral pöörduvad nad abi saamiseks ka õpetaja poole. (Kõverjaög 1995: 18)

Virgutusmeetodiga õhutab õpetaja õppijaid iseseisvale aktiivsele vaimsele tegevusele. Ta suunab õppijate iseseisva tegevuse probleeme lahendama, omapoolset abi seejuures andmata. Otsingumeetodi puhul avab õppija uuritava probleemi olemuse iseseisvalt, ta otsib ise uusi teadmisi ja tegevusviise probleemide püstitamise ja nende lahendamise kaudu. (Kõverjalg 1995: 18) 

 4) Probleemõppemeetodite süsteem kujutab endast üld- ja binaarmeetodite orgaanilist seost. Probleemõppemeetodite süsteem rajaneb meetodi ja sisu orgaanilise seose ning hariduse sotisaalsete eesmärkide, õpetaja tegevuse liikide ja õpetatavate teadmiste ning tegevusvõtete omandamise seaduspärasuste ühtsuse ideel. Meetodi ülesanne on õpetada, virgutada, kasvatada ning arendada. (Mahmutov 1981: 114)

Minule on kõige sobivam Üldmeetodite süsteem